863 days...

Olles peaaegu kaks nädalat täielikult allpool radarit elanud, jõudis minuni Eestist üks päev täiesti ootamatult kutse kaitseväe arstlikku komisjoni. Ole kahe kuu pärast kohal või saki tulli! Ma olen Austraalias mehhiklane ja Eesti Vabariik tahab must kahuriliha meisterdada. Nu blja. Wat do?

See asi on siin samas ennast ikka täitsa ammendama hakanud vaikselt. Excitement on kadumas ja uusi sündmusi tuleb juba tikutulega taga ajada. Äkki see värskelt üles kerkinud Eesti variant ei olegi nüüd nii halb variant? See oleks ju iseenesest päris refreshing. Pohhui. Hommik on õhtust targem…

Viskan hommikul kiire pilgu telefonile, mis väidab, et väljas on 43 kraadi sooja, aga õnneks see tundub nagu 40 kraadi lol. Järjekordne päev põrgusütel on alanud.


Hästi välja teenitud nädalavahetus on algamas ja plaanide arv on ümmargune null. Mida täna teha? Õhutemperatuur on nii kõrge, et peale kõikide riiete eemaldamist tahad sa omal naha ka maha võtta. Nii faking palav on lihtsalt. Aga ei ole midagi – tuleb lihtsalt üks naked nolife maha tõmmata irw.


Peale veidikest nolamist, poppis IVAN2 tuppa sisse, naeris veits ülemise pildi üle ja teatas, et nüüd läheb roadtrippimiseks. Me sõidame Dunsboroughsse aka vanasse heasse Austraalia Pärnusse - FUCK YEAH!

Enne minekut tuleb 10cm’sed rohutirtsud tuuleklaasilt nahui peksta


Ja roadtrip down the memory lane võib alata. Stardis tuleb kohe väike cranberry Red Bull sisse tõmmata, sest eile sai ju filme vaadatud ja 2 tundi magatud vms


Mõnel inimesel on pere, aga mõni alles teeb seda…


Welcome to the jungle. Sisalik kükitab oma kivi peal umbes nagu “Shit, nad näevad mind. Ma pean paigal olema”.


Mingi veits keerulisem vend piilub lehtede vahelt välja. Ello miki!


Naised saunas räägivad, et läheduses võib känkse ka kohata, seega tuleb scoutima minna. Viimati, kui ma elusat känksi nägin, siis ma üritasin Darwinisse trippides nende vahel 90ga Toyota Ferrariga slaalomit sõites mitte crashida. Vennad popivad pimedas teele nagu täielikud debiilikud, sest oi näe – valgus on seal!


Aga see vend oli chill. Ta oli nii chill, et ta nimeks sai Bob. Söötsin Bobile veits munchiest sisse, sest Bobil on alati munchies.


Kohalikus gift shopis niisama skulli-cainiga kõndimas. Kui ma peaksin kunagi mingil põhjusel jalutuskeppi vajama, siis ma hangin omale kindlalt sellise


Vahelduseks kerge söök. See näeb välja nagu kõige rõvedam pask, mida ma kunagi näinud olen. Kes tahaks midagi sellist üldse süüa? Aga see maitses nagu maailma parim toit üldse. Nagu kõik maailma rahvused oleks oma toidud ühendanud ja teinud kokku ühe maailma parima söögi ever.


Peale oma vana töökaaslase, The Italian Stallioniga, rääkimist, tuli välja, et ta elab suhtkoht siin lähedal. Mis veel parem – ta elab suhtkoht maailma kõige kaunima ranna kõrval. See on ainuõige koht silmad kinni sukeldumiseks



Veits veemänge heade sõprade seltsis kuuma päikese eest sinisesse laguuni sukeldudes teeb ikka tuju rõõmsaks küll.


0,0001 sekundit enne maailma täpseimat hiti :D


Mida lähemale õhtu jõudis, seda hullemaks rannas läks. Sääsed lendasid laivi (ei, mitte G-laivi) ja neid ei olnud vähe. Fakk. Pole vaja järjekordset Darwini intsidenti (hint: 300+ sääsehammustust seljal)


Sellises olukorras tuleb lihtsalt kraanidest veininiilused valla lasta ja veri korralikult ära mürgitada aka veits romantikat. Siin idüllilisel rannaliival lesides ja maailma rõvedaimat pakiveini juues, jõudsin ma lõpuks järeldusele, et ilmselt on aeg hakata elu tõsisemalt võtma… On aeg lõpuks ometi ära lõpetada see ühe koha peal kükitamine ja teha midagi kasulikku. Sellel hetkel võtsin ma oma elu üle kontrolli ja ostsin omale pileti tagasi Maarjamaale, kus õues on talv ning lumi katab maad. Aga mind see ei koti. See on mu kodu ja on aeg koju minna.


Hommikul kella kuue ajal ärgates oli telgist saanud paras saun. See on märk, et on aeg nahui tõmmata.


Esimesed joggijad juba võbistavad vaikselt oma pekki minema ja ega me kehvemad olla saa. On aeg oma persed ka maast lahti ajada ja liikuma hakata.


Enne kui me tagasi ghettosse hakkame rallima, käime viskame kiire pilgu ka meie vanale Dunsborough lossile, kus toimusid meie parimad Give Way peod. Maja ees on uhke paat ja maja on veits üles vuntsitud. See pidi maha lammutatama, aga äkki ongi parem, kui see elab siiski edasi?


Kuna ma olen viimased 133 päeva olnud siin riigis täiesti illegaalne mehhiklane, siis ma ei imesta, kui ma olen võimude poolt tagaotsitav nagu vanal hääl ajal mõni lindprii. Seepärast tundub mulle kõige targema otsusena, kui ma haaran kinni oma kottidest ning valan nad üle sulatatud terasega, sest just terasest kotte on mul nüüd edaspidi vaja (eriti Eestis, kus mu kellad küll jää peale kildudeks purunevad). On aeg ennast üles anda. Yop. Pohhui. Let’s fucking do this.

Jalutan siis täieliku poker face’ga immigratsiooni kontorisse üks päev sisse, omal päikeseprillid ees, et keegi mu silmadest mingeid mandijääke tuvastada ei suudaks. Pilukad ja hindud on igal pool. Ühes nurgas vaidleb mingi austraallane ühe immigratsiooni ülikonnaga oma naise üle, kellega ta just nädal tagasi abiellus ja keda tahetakse riigist välja saata. Teisel pool seletab mingi hindu, kuidas talle lubati viisat ja pakub sealsamas ülikonnale paarisadat dollarit, et ‘äkki ta saab teda hädast välja aidata’. “Tra see küll hästi ei lõppe”, mõtlen ma omaette ja jalutan mööda kõikidest nahast tugitoolidel viisapabereid ja –avaldusi täitvatest armetutest nägudest ning liigun suure infolaua poole. Selline 8-punkti neiu vaatab mind laua taga üpris rõõmsa näoga. Samal ajal, kui ma jõuan laua juurde, tõstan ma käed üles ja ütlen neiule “I give up! You can take me away now”. Neiu vaatab mind lolli näoga. Lol. “Ta ei mõista vist nalja”, mõtlen korra ning märkan ta rinnasilti, mis ütleb mulle, et tegemist on administraator Kellyga. “How can I help you?”, pärib ta mult. Ma eemaldan automaatselt oma Tom Cruise silmaelemendid, vaatan talle surmtõsiselt oma punaste silmadega otse silma ja lausun “Hi, my name is IVAN and im a mexican like these guys. I’ve been a mexican for 4 months. You’ve been looking for me, but I didn’t really wanna leave just yet. But I do now, so I am all yours.”. Tšikk vaatab mind paar hetke täiesti stunned näoga, toksib targa näoga mingeid lauseid oma arvutisse ja lausub “Please wait there, our agent wont be too far away”. Istun veits higistades ja elu üle järele mõeldes nahast tugitoolidele teiste hädiste vahele ja ootan pikisilmi oma Judgement Day’d. Peale mingit viit minutit saabub mu juurde mu isiklik ülikond, kes kutsub mind endaga kaasa oma kontorisse. Me liigume liftiga üles kolmandale korrusele ning ta uurib mu käest vaikselt, kuidas mul läinud on ja mida ma teinud olen. Räägin talle vaikselt oma seiklustest ja tüüp küsib järjest rohkem küsimusi. Jõuame ta kontorisse, kui ta ütleb mulle, et “I’ve been looking for you for about 1 and a half months”. Lol. Okei. Ma jälle crackin ühe “Whoa, you got me!” nalja ja kõik chucklime. Tuleb välja, et see vend on mind läbi Perthi taga ajanud, aga mingi hetk mu jälg jahtus – täpselt see aeg, kui ma oma uude ghetto majja kolisin. “Damn must saaks päris hea kriminaal”, mõtlen siin omaette ja räägin sellele vennale kogu oma Austraalia seiklused normaalse detailiga ära. Need samad seiklused, millest te juba mitmendat aastat loete. Mingi hetk kutsub ta oma bossi ka kohale, räägib talle lühidalt, mis ma teinud olen ja ma hakkan neile oma ‘best of’ pilte ja videosi näitama. Kõik on normaalsed ja üpris amazed kõige üle. Peale paart tundi mu ‘üle kuulamist’, oli aeg asjad kokku pakkida. Ma näitasin neile, et mul on juba lennupilet olemas ja nad andsid mulle ajutise viisa selle ajani. Paar päeva on veel aega asjade pakkimiseks, aga muidu tundub kõik done olevat. Enne, kui nad mu minema lasid, laususid nad, et tavaliselt saavad inimesed trahvi, kuid minu puhul teevad nad veidi erandi. Aga kuna nad mind kuidagi karistama peavad, siis nad bannivad mind Austraaliast kolmeks aastaks. Aga põhivend andis mulle oma numbri, et kui ma peaks tulevikus tagasi Austraaliasse tulema ning kui mul peaks piiri peal probleeme olema või tahan lihtsalt õlle jooma minna, siis tõmbaks traati. Fair enough…


Müüsin 9AM’i samal päeval mehhaanikule maha ja sain veits spending money oma tripi jaoks lol. On vist aeg Eesti uue aja moodsatesse flirticutesse kuulutused üles lükata, et “häbelik ja tagasihoidlik Eesti poiss IVAN otsib omale toredaid ja sõbralikke naissoost tuttavaid” koos väikese ‘Mina niisama kella vaatamas’ pildiga…


Lennujaamas mainiti igas turvakontrollis, et mul on 3-aastane ban, kuid random cavity searchi seekord ei saanud. Lucky me. Järgmine peatus – Singapur!


Singapuri lennujaamas ootasid mind juba lõpmatud vertikaalsed eskalaatorid ja tundmatu pudikeel kõikjal. Annab tunda, et Austraalia chapter on lõppemas.


Viimased hetked overpriced Starbucksiga stepslite juures akusi laadimas ning varsti on aeg lahkuda. Üks kerge 12h lend ootab veel ees ja olen juba Helsinkis…


Lähen vaikselt juba peast lolliks siin istumisest. 2 päeva järjest lendamist sakib räigelt tulli. Perse on nii valus ja surnud nagu ma poleks mitte kunagi seista ja liikuda saanud. Lennuki istmevahe on nii kitsas, et põlved valutavad ning mu ees istub mingi eriti räigelt haisev vend. Õnneks mu pinginaaber tundub selle überpika 12h reisi peale olevat üks normaalne kena blond Aussie MILF. Kõik paistis hästi minevat, kuni ta pmst 6h järjest oma elust ja jumalast mulle seletas. Ja no kuna mul midagi paremat teha polnud, siis ma vaidlesin ta vist suht ateistiks ära.


Igal juhul täna on 28. Jaanuar, 2014 ja täpselt 863 päeva tagasi algas kogu see seiklus. Ma mõistan, et see hetk, kui see blogisse jõuab, on Eestis juba ilmselt suvi akna taga koputamas, aga täna lõppeb mu Austraalia chapter. Imeline Austraalia… Sa suutsid lugematuil korral mu moraali peaaegu täiesti nulli viia ja mind läbipekstuna kuskile Kalgoorlie kõrbesse telki vedelema jätta, viies mind koos GLive’ga läbi enneolematutest seiklustest. Sa viisid meid iga mõne aja tagant peaaegu surma, kuid ei suutnud meid kunagi täielikult maha murda. Sa hoolitsesid selle eest, et meie teekond läbi su džunglite ja kõrbete oleks täis võimalikult palju kannatusi ja takistusi ning ei teinud meile kunagi elu just kuigi lihtsaks. Nüüd ma tean, et mul oli seda kõike vaja kogeda ja ma olen uhke, et ma ei kopitanud oma 2,5 aastat kuskil väikeses külas tööd rügades vaid lammutasin korralikult. Kui mulle antaks samad valikud uuesti, siis ma ei muudaks mitte kui midagi ning keeraksin The White Sabre iga kord katusele. Vahest on lihtsalt aeg edasi liikuda ning minu aeg on käes, kuid iga chapteri lõpp, on uue algus. Austraalia on läbi, kuid Eesti alles algab… Kõige rohkem inspireerisid mind kõik need inimesed, kellega ma kogu selle aja jooksul kokku puutusin. Te teate, kes te olete. Ma tänan teid. Hoidke kõva. IVAN out.

Austraaliast 30 kuumakraadi seest, läbi 50-kraadise dropi, otse veebruarikuu -20 kraadi sisse jäisesse Eestisse

  • mai 15, 2014

  • IVAN

Jaga seda kulda oma hõumidega


NB! Antud blogi sisaldab lihtsurelike jaoks lugematul hulgal roppusi ja ebatsensuurset informatsiooni! Kõik õigused on täie pasaga IVANi ja GLive™ poolt isiklikult kaitstud. Lugedes IVANi ja GLive seiklusi, nõustud sa automaatselt klausliga, mis sätestab, et sa oled faking legend. Me hoiatame - kui sa meile juba korra oma hinge müüd, siis sa oled selle blogi küljes stuck, nagu näts talla all. Ja kui sa avastad ennast aeg-ajalt mõtlemas, et "huvitav mida IVAN ja GLive vahepeal teinud on?" ning järgmisel hetkel leiad end jälle neid samu seiklusi lugemas, siis tee meile teene... Ei, me ei soovi sinu annetusi. Nende eest võid omale munchiest osta. Me soovime, et sinu vihaselt lihastesse toksitud fapikäsi approveks seda blogi. Me soovime sinu räpast ja kõike näinud hinge! Seega lappa paar korda kotte ja korda meie järel - "MA EI SAKI TULLI!" ning seejärel sheeri seda järjekordset seiklust, mida sa just lugesid. Räägi sellest vastikult rõvedast blogist oma poldile või mutrile, oma vennale või õele, isale või emale ja kolleegile või bossile. Tra näita seda isegi oma koerale! Me oleme siin sinu jaoks, seega levita seda IVANi ja GLive sõltuvust. Anna oma kamraadile prooviks üks väike doos ning meie omalt poolt hoolitseme selle eest, et show läheks edasi!


Tavaseiklusi: 127 (73 IVAN — 54 GLive)
Videoseiklusi: 27 (14 IVAN — 13 GLive)