Day 1:
Road to Recovery

Kes see mäletab öelda, millal oli viimane sissekanne? Viimane entry, mida sa lugesid? IVANi and GLive Seiklused… Ma ütlen ausalt, ilma järele vaatamata ei oleks ma teadnud öelda, et kaks aastat. Seitsmes detsember kui täpsem olla. Viimane videoseiklus tuli eelmise aasta aprillis. Pärast seda on olnud palju vaikust, reposte ja twitch.tv linke….. Kaks korda ülesse ja kaks korda alla tagasi…. Phoenix nagu me oleme, igast sitast läbi ning jalule, töö vajab ju tegemist. Ega keegi teine seda tegema ei lähe….

Ma ei oska kahjuks öelda, et kellele ma seda kirjutan. Kas see on mulle endale, et tõestada: „I can still do it! I can kick ass and chew bubblegum! I can be the best!“ või…. See on teile – lugejad. Neile, kes olid olemas since day 1. Enne kui GLive alles Aussi peale mõtlema hakkas. Teile, kes tulid ja jäid kui shit got real. 3 kuud kõrbes telgis, 140km/h crash, lõputud peod ja teemad, elu läbi natuke vabamate silmade. Olenemata, mis hetkel sa selle legend *wait for it* AARNEEEE peale sattusid, see on sulle. Minu seiklus...

Ma ei hakka pikalt tüütama sellega, et mida teinud oleme ja kus käinud. Lihtsaim vastus – Me oleme käinud tööl, proovinud hakkama saada ning selle kõrvalt ka elu nautida. Mitte nii nagu vanades mälestustes enne täiskasvanu aega, vaid nautides. *wink wink* SKYDIVING is awesome!! See on mu esimene legit puhkus pärast Aussi kuhu ma ka reaalselt kohale jõudsin. Mul on plaanis siin 5 ööd veeta ning igast hetkest maximum võtta. Egas muud moodi ma ausalt ei oskaks. None of that half-cocked bullshit. If I’m going in, then guns blazing only!!

Umbes kolm nädalat tagasi ostsin ma endale lennupiletid. Otselend kell 06:10 hommikul. Ma hui julgesin õhtul magama minna, seega lasin terve öö pela kuni oli aeg pakkima hakata. Eelnevalt külmikusse stackitud Redbull ning karbike kanget on ideaalne combo, mida vaja, et lennukis nokki vajuda.


Rebisin oma matkakoti kohvri põhjast välja ning hakkasin asju sisse loopima. Kõik tundus solid kuni tuli meelde, et mul on ainult käsipagas ning selle maximum kaal on 8 KG. Arvestades, et ma tahan nänni ka tagasi osta, siis võib keeruliseks minna. Olin riided vaevu sisse pannud, kui kaal näitas, et mul on maximum limiit juba täidetud ning läpakas on veel puudu. Vahetasin pool-profi varustuse oma trennikoti vastu välja ning 2.5KG nänni tuleb koos minuga. The failed reject.


Kui on välismaale minek, siis on 3 asja, mis igal inimesel peab kaasas olema:
1. Pilt oma kodustest, et pere alati kaasas oleks.
2. Märkmik kuhu saab kõik märkmed ja mõtted kirja panna, kui peaks vajadus tekkima.
3. Paar kondossi kui „valele“ tänavale satud.


Mul isiklikult pole kunagi lendamise vastu midagi olnud. Ma tean, et on palju hirme mis sellega kaasneb, aga tavalisel reisil ei juhtu mitte midagi. Lennutransport on statistiliselt kõige ohutum transpordi meetod põhjusega. Teen oma checkid ja asjad rahulikult ära, istun lennukisse ning naudin tervet rida endale nagu iga teine. Mind ei häiri see tädike mu ees, kes sipleb ja tooliga laamendab nagu tal oleks ravimid võtmata. Mind ei häiri ka see creepy teenindaja, see joobes grupp tagapool… NOPE, I’m Gucci. Hakkame liikuma ning tuleb selline bensiini hais ninasse… That’s normal I guess, sest mulle tundub, et ma olen ainus kes tunneb seda. On võimalik, et kõik teised on sellega harjunud, aga mulle see kohe kindlasti ei meeldinud. Nautisin oma „vaadet“ ja palvetasin, et see lõhn on ainult mu kujutlusvõime vili ja statistika on loodud põhjusega.


Amsterdam
Kui olin oma lennu üle elanud ning edukalt terminali jooksnud, maad suudelnud ja silmad tõstnud naeratas mulle vastu kaks asja. Esimene „kohvik“ või asi, mis mu teele sattus, oli Starbucks. See maagiline asutus, mis pakub maailma parimat kohvi. See kvaliteet. See aroom. See on kõik nii jube, et ajab öökima. Mina, kui isik, kes talub kohvi vähem, kui vegan lihasööjat, olen sellest väga häiritud. Triggered võiks isegi selle kohta öelda. Väga ebasobiv ja sündsusetu käitumine. Kuidas minu huvidega ei arvestata? I am the 1%. Also, seal oli päris lahe reklaam…. Sometimes lose, always win!


Koht kuhu ma ööbima pidin liikuma oli mulle meili saatnud. Seal oli olemas ka juhend, et kuidas ma nad ülesse leian. Kiire Google Maps ütles mulle, et 14km jalgsi on liiga pikk maa, tuleb bussiga sõita. Istusin siis oma bussi peale ja hakkasin inimesi ja silte jälgima. Üks sõit on 5 euri ning kohalikud mängivad „rohelise“ kaardiga. Ma ei tea küll, mis värvi nende oma on, aga nemad peavad seda väljudes ka kasutama. Ma tiksun oma sõidu lõpuni ja mõtlen… I’m lost as fuck. Läbi juhuse sõitsin ma oma peatusest mööda ning pidin hakkama tagasi hustlima. Väike sight seeing siin ja seal kuni leidsin selle, mis mu esmane sihtmärk oli. Vondel park, mille kõrval mu ajutine kodu asub.


Libistan mööda mingit pool creepyt alleed ja palvetan. "This has gotta be the place, it's just gotta be it niggah…." Trust fam. Minu üllatus kui ma nägin maja, mis pidi olema õige aadressi peal. Jesus, that thing is amazing…. Kas ma tõesti saan seal elada? Nii soodsalt??? What were they thinking…… NOPE, minu oma on järgmine, see on kõigest koolimaja, minu kodu kõrval… Is nice!


Viskan koti kappi ja saan kaardi. Check-in on tehtud, aga oma tuppa ma enne kahte ei saa. See jätab mulle 5 tundi aega, et Amsterdami avastada ning esimesed seiklused kogeda. Nüüd hakkab mu puhkus, see saab olema parim. Ma juba tunnen seda. Linnas jalutades on ilm meeldivalt jahe ja kergelt niiske. Inimesed vuravad kõik ratastega mööda. Jään almost 3 korda auto alla, aga lippan reipalt edasi. Isegi poe nimed soosivad mu tänast õnne ja tuju.


So many cool places. Like… Seal nurgal on coffee shop. Järgmisel nurgal on veel kaks tükki. Üle tee on kolmas. Poes müüakse küpsiseid, nänni, kõik on nii roheline. Ma saan vapustusest orgasmi kui tunnen rasvunud õli haisu. See aroom täidab mu sõõrmed ning ma olen valmis teiseks roundiks. Mu keha väriseb mõttest, et mis nüüd saama hakkab. Ma astun uksest sisse ning tuttav deköör naeratab mulle vastu. Ülekaaluline neiu on mu teenindaja ning buzz-cutiga vend on tema vahetusevanem, nad mõlemad on hindud. Ma tõesti tunnen, et ma olen jälle koju sattunud. Kõik mälestused jooksevad mu sees võidu kuni ta oma suu avab ja ütleb:“Welcome to Burger King, how may I help you?“

.....

and it’s gone….

RIP Hungry Jacks. The true OG.


Hommikusöök keres ning reipalt edasi. On aeg külastada ühte asutust ning nende varusid mekkida. Jalutan esimesest uksest sisse ning treppidest alla kuni jõuan salongi. Kergelt pimendatud ning kohe nina ees klaasi taga. Kogused, kangused, nimed, efektid… kõik ilusti ja viisakalt kirjas. Oi kui kuri, kuidas muuseumites inimesi õrritatakse. Kõike head näidatakse… Minu õnneks olid neil kõigil hinnad ka küljes. Valin endale ühe mahlase rohelise ning kohustusliku joogi. Ilma viimaseta chill roomi ei saa. Hot chocolate on minu Meelis. Kõigil peab olema oma Meelis. See on juba puhkus.


Tõstke käsi, kui te olete viimasel ajal kogenud midagi nii mõnusat. Nüüd laske käsi alla, kui te sel hetkel ei kogenud ühte nendest:
- See on nii uskumatu. Ma loodan, et see uni ei ole.
- Karma punktid kuluvad praegu.
- Lõputult ei saa hästi ka minna.
- Pill tuleb pika ilu peale.
- Igal oinal on oma Madise päev.
- Ning minu lemmik – „I thought this was America!“

Kõigi käed jäid ülesse? Tore! Minu oma jäi ka.

  • detsember 15, 2016

  • GLive

Jaga seda kulda oma hõumidega


NB! Antud blogi sisaldab lihtsurelike jaoks lugematul hulgal roppusi ja ebatsensuurset informatsiooni! Kõik õigused on täie pasaga IVANi ja GLive™ poolt isiklikult kaitstud. Lugedes IVANi ja GLive seiklusi, nõustud sa automaatselt klausliga, mis sätestab, et sa oled faking legend. Me hoiatame - kui sa meile juba korra oma hinge müüd, siis sa oled selle blogi küljes stuck, nagu näts talla all. Ja kui sa avastad ennast aeg-ajalt mõtlemas, et "huvitav mida IVAN ja GLive vahepeal teinud on?" ning järgmisel hetkel leiad end jälle neid samu seiklusi lugemas, siis tee meile teene... Ei, me ei soovi sinu annetusi. Nende eest võid omale munchiest osta. Me soovime, et sinu vihaselt lihastesse toksitud fapikäsi approveks seda blogi. Me soovime sinu räpast ja kõike näinud hinge! Seega lappa paar korda kotte ja korda meie järel - "MA EI SAKI TULLI!" ning seejärel sheeri seda järjekordset seiklust, mida sa just lugesid. Räägi sellest vastikult rõvedast blogist oma poldile või mutrile, oma vennale või õele, isale või emale ja kolleegile või bossile. Tra näita seda isegi oma koerale! Me oleme siin sinu jaoks, seega levita seda IVANi ja GLive sõltuvust. Anna oma kamraadile prooviks üks väike doos ning meie omalt poolt hoolitseme selle eest, et show läheks edasi!


Tavaseiklusi: 127 (73 IVAN — 54 GLive)
Videoseiklusi: 27 (14 IVAN — 13 GLive)